Jalalaba keskosa vigastused on traumapunktis ühed sagedasimine aladiagnoositud või valesti tõlgendatud vigastused – tavapärane röntgenuuring võib jätta märkamata ligi kolmandiku neist vigastustest. Sageli peetakse traumat esmapilgul „lihtsaks hüppeliigese nikastuseks“, mistõttu lükkub õige diagnoos ja ravi edasi. Õigeaegne sekkumine on jalalaba anatoomia ja funktsiooni säilitamiseks kriitilise tähtsusega. Alljärgnevalt tutvustame lähemalt Lisfranki ja Choparti liigeste olemust, vigastusmehhanisme ning tänapäevaseid diagnostika- ja ravivõimalusi.
Mis on Lisfranki ja Choparti liigesed?
Pöia keskosas paiknevad kaks olulist anatoomilist liigestekompleksi:
● Lisfranki liiges (articulatio tarsometatarsalis ehk TMT-liiges): ühendab päkaosa luid jala keskosa metatarsaalluudega. Selle piirkonna tugevad sidemed (eriti Lisfranki ligament) hoiavad jalalaba pikivõlvi stabiilsena ning jaotavad liikumisel koormust.
● Choparti liiges (articulatio tarsi transversa): paikneb Lisfranki liigesest veidi tagapool ning ühendab kannaluu ja kontsluu eesmiste jala luudega. Choparti liiges vastutab jala kohanemisvõime ja paindlikkuse eest ebatasasel pinnal kõndimisel.
Mõlemad liigestsoonid on kriitilise tähtsusega jalalaba kandevõime, vetrumise ja efektiivse tõukefaasi tagamisel.
Joonis 1. Lisfrank ja Chopart liiges.
Kuidas vigastused tekivad ja millised on sümptomid?
Jalalaba keskosa traumad võivad tekkida väga erinevates olukordades:
● Madala energiaga traumad (sport ja igapäevaelu): auku või ebatasasusele astumine, jala väljaväänamine pöiatõuke hetkel või vastasmängija astumine jalalabale (tavapärane nt jalgpallis). Raskema eseme kukkumine jalalabale.
● Kõrge energiaga traumad: liiklusõnnetused (tüüpiliselt tugev ja äkiline piduripedaali vajutus kokkupõrkel) või kõrgelt kukkumised otse päkale.
| Millal kindlasti kahtlustada jalalaba keskosa vigastust? – Jalalabal või tallavõlvis esineb pärast traumat ebaharilikult tugev valu ja turse. – Jalale toetumine või täiskoormuse kandmine on oluliselt valulik või täiesti võimatu. – Jalatallale või pöia peale tekib verevalum (verevalum jalatallal ehk plantaarne hematoom viitab suure tõenäosusega Lisfranki piirkonna traumale!). |
Miks need vigastused nii sageli märkamata jäävad?
Statistika ja rahvusvahelised teadusuuringud kinnitavad, et kuni 20–40% jalalaba keskosa vigastustest jääb esmasel pöördumisel diagnoosimata. Tõenäoliselt on märkamata vigastuste arv veel suurem. Peamised riskikohad diagnostikas on:
- Sümptomite sarnasus hüppeliigese nikastusega: valu ja turse aetakse erakorralises meditsiinis kergesti segi tavapärase hüppeliigese külgmiste sidemete venitusega.
- Tavalise röntgeni piiratud tundlikkus: uuringud (nt Ponkilainen jt, 2020) näitavad, et lausa 24% Lisfranki vigastustest jääb koormuseta röntgenil tuvastamata. Eriti ohtlikud on nihkumata või minimaalse nihkega vigastused, mis tavapildil ei eristu.
Tänapäevane diagnostika: röntgen, KT ja MRT
Õige ravistrateegia eelduseks on täpne anatoomiline visualiseerimine. Kaasaegne käsitlus hõlmab järgmisi uuringuid:
| Uuringumeetod | Eesmärk ja tugevus | Teaduspõhine täpsus & roll |
| Natiiv-röntgen (3 suunda) | Otse-, kald- ja külgvaade. Võimalusel sooritatakse keharaskuse all (weight-bearing). | Esmane triaaž. Koormuseta piltidel jääb ligikaudu 24% vigastustest märkamata; peente nihkete avastamisel madal tundlikkus (alla 30-50%). Isoleeritud sidemevigastused ei tule nähtavale. |
| Kompuutertomograafia (KT / CT) | Kuldne standard luuliste detailide, peente nihkumata murdude ja subluksatsioonide avastamiseks. | Eriti kõrge diagnostiline täpsus luumurdude korral (tundlikkus 87%). |
| Magnetresonantstomograafia (MRT / MRI) | Parim meetod pehmete kudede, sidemete (sh Lisfranki ligamendi) ja liigesekõhre hindamiseks. Välistab ka luumurrud. | Kõrgeim täpsus varjatud sidemevigastuste korral (tundlikkus kuni 96,8%). Välistab luumurrud. |
Ravi põhimõtted: konservatiivne vs kirurgiline
1. Mitterirurgiline (konservatiivne) ravi
Täielikult nihkumata ja stabiilsed vigastused (heas asendis luumurrud, osalised sidemerebendid ilma liigese avanemiseta) alluvad hästi konservatiivsele ravile:
- Fikseerimine: jäik kips või spetsiaalne fikseeriv ortoos reeglina 6 nädalat.
- Koormuspiirang: kõige kindlam raviefekt saavutatakse jalale täiskoormuse vältimisega immobilisatsiooniperioodil. Koormuse järkjärguline lubamine toimub kontrollitult arsti jälgimisel. Siiski on oluline säilitada kõnnimuster kohe ravi alustades. Viimast saab teha kasutades õigesti karke.
- Taastumise ajaraam: kuigi esmane immobilisatsioon kestab 6 nädalat, püsib jalalaba tundlikkus ja taastumisprotsess sageli märksa pikemalt – tüüpiliselt 10–16 nädalat ja vahel ka rohkem.
2. Kirurgiline ravi
Nihkunud luudega, liigespindade ebastabiilsusega või killustunud murdude korral on funktsiooni säilitamiseks reeglina vajalik operatsioon:
- Operatsioon ja murru fikseerimine implantaadiga: standardne lähenemine, mille eesmärk on anatoomia millimeetritäpne taastamine. Tänapäeval eelistatakse sildplaate (bridge plating) ja kruvisid või elastseid fiksaatoreid (suture button meetod), mis säilitavad paremini jalalaba loomulikku elastsust.
- Primaarne artrodees (luustamine): ulatuslike ja tugevalt killustunud liigesevigastuste korral kaalutakse kohest kahjustatud liigese luustamist. Seda tuleb teha siiski harva.
Mis juhtub, kui vigastus jääb ravita?
Diagnoosimata labajala vigastus või valesti ravitud trauma võib kaasa tuua pikaajalise elukvaliteedi languse ja kroonilise valu:
- Jalalaba krooniline ja valulik ebastabiilsus liikumisel.
- Pöiavõlvi lamenemine ja püsivad asendihäired (deformatsioonid).
- Enneaegne posttraumaatiline liigesekulumine (artroos), mis võib hilisemas eas nõuda ulatuslikku korrigeerivat kirurgiat.
| Heal Kliiniku spetsialistide nõuanne patsiendile: Kui oled saanud jalalaba trauma ning sellega kaasneb tugev turse, tallavõlvi valu või verevalum jalatallal, ära jää lootma, et tegemist on iseenesest paraneva vigastusega. Õigeaegne pöördumine labajala- ja hüppeliigese spetsialisti poole ning vajadusel täiendavate uuringute (KT või MRT) teostamine on oluline vigastuse diagnoosimisel ja õige ravi alustamisel, vähendades hilisemate tüsistuste ja pöördumatu liigesekahjustuse tekkimise riski. |
Kasulik kirjandus:
- Ponkilainen VT, Partio N, Salonen EE, Riuttanen A, Luoma EL, Kask G, Laine HJ, Mäenpää H, Päiväniemi O, Mattila VM, Haapasalo HH. Inter- and intraobserver reliability of non-weight-bearing foot radiographs compared with CT in Lisfranc injuries. Arch Orthop Trauma Surg. 2020 Oct;140(10):1423-1429. doi: 10.1007/s00402-020-03391-w. Epub 2020 Mar 5. PMID: 32140830; PMCID: PMC7505866.
- Poutoglidou F, van Groningen B, McMenemy L, Elliot R, Marsland D. Acute Lisfranc injury management. Bone Joint J. 2024 Dec 1;106-B(12):1431-1442. doi: 10.1302/0301-620X.106B12.BJJ-2024-0581.R1. PMID: 39615511.
- Sripanich Y, Weinberg MW, Krähenbühl N, Rungprai C, Mills MK, Saltzman CL, Barg A. Imaging in Lisfranc injury: a systematic literature review. Skeletal Radiol. 2020 Jan;49(1):31-53. doi: 10.1007/s00256-019-03282-1. Epub 2019 Jul 31. PMID: 31368007.
- Tang L, Zhou W, Bai L, Wu C, Xiong C, Yan Y, Chen S. Comparison of diagnostic performance of X‑ray, CT and MRI in patients with surgically confirmed subtle Lisfranc injuries. Exp Ther Med. 2024 Feb 29;27(4):174. doi: 10.3892/etm.2024.12462. PMID: 38476900; PMCID: PMC10928826.
- Abs B, Ferreira Branco D, Gamulin A, Botti P, Buzzi M, Poletti PA, Bouredoucen H, Boudabbous S. The missed chapter on midfoot: Chopart injuries. Radiol Med. 2024 Dec;129(12):1840-1848. doi: 10.1007/s11547-024-01905-9. Epub 2024 Nov 4. PMID: 39496885; PMCID: PMC11649826.
- Kirjavainen M, Haapasalo H. Jalkaterän keskiosan alidiagnosoidut vammat. Duodecim 2018;134:2467–74.
