Varba ära löömine vastu voodijalga, ust või mõnda rasket eset on üks levinumaid igapäevaelu traumasid. Tugev valu, turse ja nahaalune verevalum tekitavad kiiresti mure: kas tegemist on pelgalt põrutusega või on luu murdunud?
Joonis 1. Jalalaba. Sinisega märgitud varbaluud.
Kas röntgenuuring on alati vajalik?
Sageli levib arvamus, et varbavigastusega pole mõtet röntgenisse minna, kuna „kipsi ju ei panda“. See on vaid osaliselt tõsi – röntgenpildil on kliinilises diagnostikas kaks väga olulist funktsiooni:
• 1. Luuosade nihke (dislokatsiooni) hindamine: Lihtsa pealevaatamisega ei saa kindlaks teha, kas luutükid on oma kohalt tugevalt nihkunud või kas tegemist on liigese luksatsiooniga (nihestusega). Röntgenülesvõttelt on murd ja selle täpne anatoomia selgesti nähtav.
• 2. Paranemise prognoos ja valu kestus: Röntgen kinnitab kindlalt, kas tegu on luumurru või pelgalt pehmete kudede põrutusega. Luumurru puhul on varvas tavaliselt valulik tunduvalt kauem kui lihtsa põrutuse korral. Teadmine murrust annab patsiendile selge ootuse ja aitab taastumisaega rahulikumalt planeerida.
Kuidas varbaluu murdu ravitakse?
Kuna varbad ei vaja reeglina fikseerivat kipsi, seisneb ravi eeskätt labajala toestamises, liigse paindumise piiramises ning koormuse reguleerimises:
• Kõva tallaga jalats (1–4 nädalat): Jäiga tallaga jalats või spetsiaalne ravijalanõu takistab päka ja varvaste paindumist kõndimisel, vähendades oluliselt murrukohale langevat survet ja valu.
• Teipimine naabervarba külge (buddy taping): Vigastatud varvas seotakse või teibitakse kõrvuti asetseva terve varba külge (asetades varvaste vahele väikese pehme marlilapi või vatitüki naha haudumise vältimiseks). Terve varvas toimib loomuliku lahasena ja toena.
• Töövõimetusleht (1–4 nädalat): Töövõimetuslehe pikkus sõltub otseselt patsiendi elukutsest ja liikumisvajadusest. Istuva kontoritöö puhul piisab sageli lühiajalisest puhkusest, samas kui püstijalu või rasket füüsilist tööd tehes võib taastumiseks kuluda 3–4 nädalat.
Millal vajab vigastus rohkem tähelepanu?
Kuigi valdavat osa varbamurde saab ravida kodus eelkirjeldatud meetoditega, esineb olukordi, kus vajatakse kirurgilist või ortopeedilist sekkumist:
• Märgatav nihe (dislokatsioon): Kui murru nihkumine on suurem kui luu enda paksus või kui tegemist on liigese nihestusega, tuleb varvas tuimestusega (lokaalanesteesias) tagasi anatoomilisse asendisse seada (reponoida). Pärast seda immobiliseeritakse varvas teipimise ja jäiga tallaga.
• Suure varba murrud: Suur varvas kannab kõndimisel ja sammu tõukefaasis põhiraskust. Suure varba põhifaalangi murrud ning liigesesse (PIP või I MTP liigesesse) ulatuvad murrud tuleb täpselt paika saada. Sageli vajavad need operatiivset (kirurgilist) ravi, et vältida hilisemat artroosi ja kõnnihäireid.
• Lahtised vigastused: Kui löögi tagajärjel on nahk katki või luuots ulatub haavast välja, on tegemist erakorralise seisundiga, mis vajab haavatöötlust ja antibiootikumravi infektsiooni ohu tõttu. Sellist olukorda peab lahendama samal päeval.
Millal soovitame pöörduda arsti poole?
Kui varvas on nähtavalt ebaloomulikus asendis, sellele toetudes tekib terav talumatu valu, esineb tuimust või kui valu ja turse ei hakka paari päeva möödudes taanduma, soovitame kindlasti tulla arsti konsultatsioonile. Arstlik läbivaatus ja röntgenuuring tagavad rahuolu ning õige ja muretu paranemistee.
Valdaval osal juhtudest on tegemist väga healoomulise vigastusega. Luu paraneb kenasti ilma kipsita – parim ravi on rahu, aeg ja liigse koormuse vältimine.
